22.01 saabume me koos mari muusikute Anna Mišina ja Konstantin Zainetdinoviga Eestisse sõpradele-toetajatele külla. Kaasas reisib ka soomeugrilaste käsitöö ja piiblitõlgete näitus koos diapositiivide programmiga. Pakume osta mari vaimuliku muusika CDd, Juha raamatut „Volgan ja Uralin välillä“ ning baškiiria mett.
24. jaanuaril kl 11 oleme TallinnaPeeteli koguduses, kl 14 EELK Keila koguduses.
25. jaanuaril osaleme EELK Lääne-Nigula koguduses kl 12 jumalateenistusel ning kl 17.00 algaval teenistusel Tallinnas vennastekoguduse palvemajas Endla 68.
Esmaspäeval, 26.01 külastame EELK Rakvere kogudust kl 18, teisipäeval, 27.01 samal ajal Tartu Maarja kogudust.
Kohtumiseni!
Teie Anu ja Juha
Monday, January 5, 2009
Tuesday, December 23, 2008
Au Jumalale ja tänu inimestele!
Tahame selle kaardiga, mille tegi Slava Abdullin ja kus on näha meie õu, tänada kõiki meie sõpru, kes on oma nõu, jõu, raha ja eestpalvetaga kaasa aidanud Jumalariigi tööle siin Bashkortostanis. Au Jumalale ja tänu inimestele!
Teie Anu ja Juha Väliaho
Teie Anu ja Juha Väliaho
Sunday, December 7, 2008
Rõõmud ja mured 2008 aastal
Advenditervitus sulle, kallis lugeja! Tore, et oled olnud mõttes 
koos meiega. Väljas on olnud pori ja pimedus, kirikuaasta lõpp, hingedepäev ja viimane kohtupäev. „Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma“, ütleb kirjasõna. Pole ühtegi õiget Jumala silmis.
Meie ainuke lootus on Jeesus, Tema kannatuste ja ristisurma läbi valmistatud päästetee. Meiegi oleme teelised - Jumala armu ja halastuse läbi teel Taevariigi poole. Iseenesest pole meist millekski! Ootame jõulupühi ja Jeesuslapse sündi. Valgus tuleb pimedusse ja meil on uus lootus! Tule, Jeesus Kristus, ka minu südamesse, ning armu ja rahu sullegi, armas sõber!
Kui aasta lõpeb ja meie omas mõttes seisame Jumala ees ja meenutame möödunut, siis selgub, et ka sel aastal on toimunud meiega nii mõndagi, mille eest peaksime olema tänulikud. Kahjuks on saatan saanud mitmel korral asetada meie teele tõkkeid ja ebaõnnestumisi. Annan endale lubadusi, et uuel aastal teen mitmeid asju teisiti: loen rohkem Piiblit, palvetan, pühendan rohkem aega sõpradele, ei tee enam 15-tunniseid tööpäevi ja hakkan puhkepäevadel tegelema iseenda ja oma perega. Ehk on siis minust rõõmu kauemaks nii iseendale kui teistele.
Kes on misjonär? Leidsin sügisel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse infolehe, kus oli Madis Jürgeni kirjutatud Vabatahtlike välimääraja. Märksõna „misjonär“ all seisis:
„Ta on tuntud ja armastatud professionaal, oma ala virtuoos, kes rõõmsal meelel rahva hulgas käib, valgustab, korraldab ja organiseerib.
Kui ta juhtub olema teatritegelane, lavastab ta hooldekodus näidendi. Kui ta juhtub olema vaibakunstnik, õpetab ta külanaistele näputööd. Kui ta on muusik, äratab ta ellu tuntud muusikaklassiku unustusse jäänud majamuuseumi sügavate laante ja rabade keskel. Kui ta on meistrimees, õpetab ta noortele meestele, kuidas teha korda vanaisa ehitatud ja viltuvajunud ait. Rahvuskultuur ja selle järjepidevus on asjad, mille nimel ta ennast ei säästa.“
Tundsime Juhaga ennast ära mitmes asjas: korraldame, organiseerime ja valgustame. Ikka nii, et marid võtaksid vastu Kristuse ja säilitaksid oma keele ja kultuuri, samuti udmurdid, komid, mordvalased, tatarlased ja venelased. Viimati seadsin Birski uues Misjonimajas üles mari rahvakultuuri muuseumi-näitust. Olen 15 aastat korjanud vanu kauneid esemeid, mida võib aitadest ja pööningutelt veel leida. Lindistame vanu rahvalaule ja õpetame noori neid jälle laulma. Teretulemast vaatama-kuulama! Pildil proovime tudeng Jaanaga pähe perenaise rätikuid.
Misjonimaja. Tänu lugematute talguliste abile sai valmis Misjonimaja. Annetusi tegid Kristuse sõbrad üle terve maakera. Meie ülesanne oli need rahad säästlikult ja otstarbekalt paigutada kahekorruselise, peaegu 300 ruutmeetrilisse majasse, kus on 28 voodikohta ja kabinetid erinevate töövaldkondade jaoks. Igas toas on voodid, toolid ja lauad. Kapid, riiulid, köögimööbel ja -tehnika on alles unistus. Pesuruumid on samuti välja ehitamata. Tänu Jumalale, et vana saun kõrvalkrundil on veel kasutamiskõlblik! Koguduse kantselei ja raamatukogu on nüüd uutes ruumides ja seal on ka kogudusekooli jaoks nurgake.
Vaimulik töö. Birskis oli 2008. aastal igal pühapäeval
jumalateenistus ja igal kolmapäeval piiblitund. Kui vaimulikke kohal ei olnud, siis pidasid sõnajumalateenistuse ja piiblitunni koguduse aktiivliikmed, kes on ka kogudusekooli õpilased. Pidev kuulutustöö käis kümnetes külades ja sel aastal lisandus uusi külasid. Pildil jutlustab Juha Kuzovo külas kodusel teenistusel. Ristimise ja leerikooli kaudu sai kogudus uusi liikmeid juurde.
Palju oli muret mitmete Uurali praostkonna kogudustega, kus puuduvad töötegijad ja pidev rahapuudus ei võimalda palgata pastoreid mujalt. Nii lahkus Udmurtias 14-liikmeline rühm Ingeri Kiriku alluvusest ja liitus saksa kogudusega. Olime seda Iževskist 200km kaugusel olevat rühma püüdnud teenida ja sinna töötegijaid leida. „Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel,“ õhkasid juba ennemuistse kaugete külade asukad, olles oma muredega üksi jäetud. Jumala lähedalolekut ja abi on raske uskuda, kui hingevaenlane möllab ja pimedus kasvab. Anname need vennad-õed Jumala kätesse ja palume armu ja usukinnitust neile.
Koolitamine. Vabatahtlike koguduse abiliste koolitamine on meie üks tähtsamaid ülesandeid. Birskis kestab Kogudusekool. Lõpule jõudis ka Teoloogia Põhikursus, mille alustajaid oli 30 ringis ja lõpetab ehk 15. See on suurepärane saavutus, sest on tõesti väga raske õppida töö ja pere kõrvalt ning sõita siia sessioonile ka sadade kilomeetrite tagant. Alles viimasel sessil oktoobris said õpilased magada põrandale asetatud madratsite asemel voodites! Õpiti, söödi ja magati siiani samades ruumides, kusjuures kõik aitasid vabadel hetkedel innukalt kaasa ehitus- ja koristustöödel: on ju kogudus meie ühine kodu!
Igal sessil olid praktilised harjutused külades ja nii sai tundides õpitud teooria kohe praktikas kinnitatud. Maarahvale oli vahelduseks hea kuulda uudiseid Marimaalt, Udmurtiast, Tšuvaššiast ja Tatarimaalt. Vähestel on olnud võimalusi viibida nendes kaugetes kogudustes, mis kõik kuuluvad Uurali praostkonda.
Ärevad uudised. Oktoobris oli Moskvas Kremlis parlamendi istungil vastu võetud otsus sulgeda 56 religioosset organisatsiooni, nende hulgas Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ja selle alluvuses olev Teoloogiline Instituut. Kui sellest kuulsime, siis oli meil parajasti õppesessioon. Sel korral oli õpetajaks instituudi rektor Fjodor Tulõnin Peterburist. Ärevust oli palju ja palju sai palvetatud Jumala poole, sest keegi ei osanud seletada, miks selline otsus. Ehk mõtles mõnigi selle üle, kas tasub õppida ja kas suletakse ehk kirikki.
Novembris saime ametliku kirja piiskopilt, kus ta selgitas Venemaa uut seadusandlust ja tugevdatud kontrolli kõikide dokumentide ja seaduste täitmise üle. Keegi ei olnud kuskil õigeaegselt mingit paberit sisse andnud ja nii meie kirik ,,musta nimekirja“ sattuski. Usuvabadus kestab, aga seadusi tuleb kirikutel täita äärmise täpsusega. Mis meil siis muud üle jääb kui: Õppida, õppida, õppida, nagu õpetas juba suur Lenin. Lenin on Kremli mausoleumis klaaskirstus lamanud juba 84 aastat ja kasvult polnud ta hoopiski mitte suur. Jeesus aga elab ja valitseb ja Tema õpetused on igavesed.
Argielu. Oleme kogudusemajas praktiliselt ööpäevaringselt kättesaadavad kõigile soovijatele. Kogu päeva toimuvad igasugu nõupidamised ja palvetamised. Ikka astub keegi uksest sisse kas muidu uudistama või mingi kindla murega, sageli tuuakse kaasa ka sõpru või tullakse kogu perega. Kui on söögiaeg, siis einestatakse meelsasti koos meiega ja muul ajal juuakse ikka ja alati teed. Päevas tuleb pesta oma 100 tassi-taldrikut.
Inimesed toovad ise külakosti kaasa ja aitavad meelsasti, aga seda abistamist peab ise korraldama. Samuti on õues ja ehitustel: vahel tunnen ennast tõelise kolhoosi esimehena, nii nagu minu isa Leonhardki oli! Novembri lõpuni käis meil ehitustöö ning ehitajate toitlustamine on olnud osa minu igapäevatööst. Õnneks on olnud ka abilisi, kuid nemad ei tee hommikusööki kella seitsmeks ega õhtu- ja ööeinet. Külades algasid kontserdid tavaliselt kell 21-22 ja nii me koju tagasi jõudsime alles kell 1või 2 öösel. Sellel aastal õnnestus pidada 32 vaimuliku muusika kontserti Baškiirias ja Permi oblasti marikülades, jagada seal hulgaliselt marikeelset vaimulikku kirjandust ja Uusi Testamente.
Viinamured. Igapäevased probleemid koguduseliikmete ja naabritega viina pärast on saanud üheks osaks minu argielust. Traumade, haiguste, riidude ja rahamurega tuleb samuti iga päev tegeleda. Hea, et omal ajal sai meditsiinikoolis õpitud! Dokumentideta inimestel pole võimalik
ravi saada. Venemaal on veel hästi, et apteegist võib osta süstlaid ja ravimeid ilma retseptita. Aitame, kuidas oskame; Juha juba ristis mind kõikide joodikute kaitsepühakuks.
Pühadusest on asi kaugel, aga mind nad otsivad, kui häda käes. Enamusel on kannatus nendega otsa saanud… Mul on kahju ka lastest, kes sellist elu peavad vanematega kaasa elama. Mis küll nendestki saab? Nii on meil kogudusemajas tihti lapsed mängimas, vahel õpime koolitükke ja õhtuti istuvad noored kirikusaalis, laulavad ja tinistavad kitarri. Mu diakooniatöö korraldamise õpingud Tallinnas saab kohe Birskis praktikasse rakendatud!
Ivan. Birski koguduse üks staažikamaid liikmeid on Ivan (pildil), diplomeeritud kunstnik ja skulptor.
Pärast ajateenistust Nõukogude Armees asus õppima Udmurtia pealinna Izevskisse Riiklikku Ülikooli. 1985 aastal, kui tähistati sõjavõidu 40. aastapäeva, tegi ta 8-meetrise marmorist võiduobeliski-mälestussamba Vovoshi rajooni Voliipka külla. 1988 aastal sõitis Siberisse Sverdlovski, praegusesse Jekaterinburgi, töötades sealgi kunstnikuna. 1991-1994 tegi marmoritöid Kazastanis mosheede ehitustel. 1994. aastast alates naasis Bashkiiriasse, kus töötas restaureerijana ja kunstnikuna erinevates kultuurimajades ja klubides, tehes ka klaasvitraazitöid. Varsti tööd lõppesid, sest uusi kultuurimaju ei ehitatud ja uhkete marmorsammaste aeg oli ka otsa saanud. Ivan tegi koolidele stende ja kauplustele reklaamplakateid.
Maailmaränduri tee viis tagasi kodukülla. Seal suuri kunste ei vajatud ja elatist teenis ta küla karjasena ja pottsepana. Tavaliselt maksti töö eest puskariga ja anti kõhutäis süüa.
2002 aastal algas Birski koguduse töö ja Ivan tuli koos sõbra Slava Abdulliniga Jumalasõna kuulama. 12.11.2002 sai Ivan ristitud. Ta maalis tänutäheks kogudusele suure õlimaali, mis kujutab Jeesuse taevasseminekut ja see oli palju aastaid meil altarimaaliks. Nüüd, uues kogudusemajas, on altari taga aken, aga maal kaunistab alumise korruse saali seina. Pildil on siin käimas Mari Kas, mari õhtu.
2003. aastal külastas Ivan Marimaal Joshkar-Ola kogudust ja alustas õpinguid meie Kogudusekoolis. Ivan on meie parimaid õpilasi. 2007-2008 kestis Ingeri Ev. Lut. Kiriku Teoloogilise Instituudi teoloogia põhikursus Birskis ja Ivan on ka selle kursuse üks parimatest õpilastest.
Ivan on hea südamega ja abivalmis kõikidele töödele. Ta oskab inimestele rääkida Jeesusest selles keeles, millest nad aru saavad. Eluraskused on tedagi õpetanud elama päev korraga. Külarahvas maksab abi eest ikka edasi viinaga ja nii on võitlus raske: kord viin all ja Ivan peal, kord Ivan all ja viin peal. Saatan käib nagu möirgaja lõukoer ümber meie noorte kristlaste ja tahab neid neelata. Andku Jumal neile jõudu ja tarkust kiusajale vastu panna!
Palvetage ka Ivani eest, et Jumal saaks teda oma töös kasutada.
Lõpetuseks. 1991 aastal trükitud Piiblist leidsin lõpuosast väikese sõnaraamatu, kus sõna „misjon“ on samastatud sõnaga „lähetus“. Jeesus läkitas oma jüngrid „Iisraeli koja kadunud lammaste juurde“, Mt 10,5. Ülestõusnuna läkitas Issand oma apostlid, Jh 20,21. Püha Vaim läkitas jüngreid paganarahvaste juurde, Ap 13,4. Misjoni e läkituse mõiste on leitav kogu Piiblist alates Aabrahamile antud tõotusest, 1 Mo 12,1-3. Vana Testamendi misjoni mõte on keskpunkti suunduv: paganarahvad kogunevad Issanda mäele, Js 25,6-9; 45,18-23; 60,10-14. Püha Vaim annab kogudustele neid, kes on kutsutud seda käsku täitma, Mt 28, 18-20. Apostlite tegude raamat kirjeldab läkitustöö esimest perioodi, esmajoones Peetruse ja Pauluse misjonitööd.
Juba siis oli läkitatutel rõõmusid ja muresid nagu meilgi. Jeesus aga ütles: „Ma olen koos teiega maaima ajastu lõpuni.“ Tema on meid läkitanud, tema tööl me oleme. Tema rõõmustab koos meiega ja Tema lohutab, kui oleme kurvad. Tema on koos meiega nii elus kui ka surmas.
Jõuluaeg läheneb. Tule, Issand Jeesus!
Õnnistusoovidega Anu ja Juha
koos meiega. Väljas on olnud pori ja pimedus, kirikuaasta lõpp, hingedepäev ja viimane kohtupäev. „Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma“, ütleb kirjasõna. Pole ühtegi õiget Jumala silmis.Meie ainuke lootus on Jeesus, Tema kannatuste ja ristisurma läbi valmistatud päästetee. Meiegi oleme teelised - Jumala armu ja halastuse läbi teel Taevariigi poole. Iseenesest pole meist millekski! Ootame jõulupühi ja Jeesuslapse sündi. Valgus tuleb pimedusse ja meil on uus lootus! Tule, Jeesus Kristus, ka minu südamesse, ning armu ja rahu sullegi, armas sõber!
Kui aasta lõpeb ja meie omas mõttes seisame Jumala ees ja meenutame möödunut, siis selgub, et ka sel aastal on toimunud meiega nii mõndagi, mille eest peaksime olema tänulikud. Kahjuks on saatan saanud mitmel korral asetada meie teele tõkkeid ja ebaõnnestumisi. Annan endale lubadusi, et uuel aastal teen mitmeid asju teisiti: loen rohkem Piiblit, palvetan, pühendan rohkem aega sõpradele, ei tee enam 15-tunniseid tööpäevi ja hakkan puhkepäevadel tegelema iseenda ja oma perega. Ehk on siis minust rõõmu kauemaks nii iseendale kui teistele.
Kes on misjonär? Leidsin sügisel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse infolehe, kus oli Madis Jürgeni kirjutatud Vabatahtlike välimääraja. Märksõna „misjonär“ all seisis:
„Ta on tuntud ja armastatud professionaal, oma ala virtuoos, kes rõõmsal meelel rahva hulgas käib, valgustab, korraldab ja organiseerib.
Kui ta juhtub olema teatritegelane, lavastab ta hooldekodus näidendi. Kui ta juhtub olema vaibakunstnik, õpetab ta külanaistele näputööd. Kui ta on muusik, äratab ta ellu tuntud muusikaklassiku unustusse jäänud majamuuseumi sügavate laante ja rabade keskel. Kui ta on meistrimees, õpetab ta noortele meestele, kuidas teha korda vanaisa ehitatud ja viltuvajunud ait. Rahvuskultuur ja selle järjepidevus on asjad, mille nimel ta ennast ei säästa.“Tundsime Juhaga ennast ära mitmes asjas: korraldame, organiseerime ja valgustame. Ikka nii, et marid võtaksid vastu Kristuse ja säilitaksid oma keele ja kultuuri, samuti udmurdid, komid, mordvalased, tatarlased ja venelased. Viimati seadsin Birski uues Misjonimajas üles mari rahvakultuuri muuseumi-näitust. Olen 15 aastat korjanud vanu kauneid esemeid, mida võib aitadest ja pööningutelt veel leida. Lindistame vanu rahvalaule ja õpetame noori neid jälle laulma. Teretulemast vaatama-kuulama! Pildil proovime tudeng Jaanaga pähe perenaise rätikuid.
Misjonimaja. Tänu lugematute talguliste abile sai valmis Misjonimaja. Annetusi tegid Kristuse sõbrad üle terve maakera. Meie ülesanne oli need rahad säästlikult ja otstarbekalt paigutada kahekorruselise, peaegu 300 ruutmeetrilisse majasse, kus on 28 voodikohta ja kabinetid erinevate töövaldkondade jaoks. Igas toas on voodid, toolid ja lauad. Kapid, riiulid, köögimööbel ja -tehnika on alles unistus. Pesuruumid on samuti välja ehitamata. Tänu Jumalale, et vana saun kõrvalkrundil on veel kasutamiskõlblik! Koguduse kantselei ja raamatukogu on nüüd uutes ruumides ja seal on ka kogudusekooli jaoks nurgake.
Vaimulik töö. Birskis oli 2008. aastal igal pühapäeval
jumalateenistus ja igal kolmapäeval piiblitund. Kui vaimulikke kohal ei olnud, siis pidasid sõnajumalateenistuse ja piiblitunni koguduse aktiivliikmed, kes on ka kogudusekooli õpilased. Pidev kuulutustöö käis kümnetes külades ja sel aastal lisandus uusi külasid. Pildil jutlustab Juha Kuzovo külas kodusel teenistusel. Ristimise ja leerikooli kaudu sai kogudus uusi liikmeid juurde.Palju oli muret mitmete Uurali praostkonna kogudustega, kus puuduvad töötegijad ja pidev rahapuudus ei võimalda palgata pastoreid mujalt. Nii lahkus Udmurtias 14-liikmeline rühm Ingeri Kiriku alluvusest ja liitus saksa kogudusega. Olime seda Iževskist 200km kaugusel olevat rühma püüdnud teenida ja sinna töötegijaid leida. „Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel,“ õhkasid juba ennemuistse kaugete külade asukad, olles oma muredega üksi jäetud. Jumala lähedalolekut ja abi on raske uskuda, kui hingevaenlane möllab ja pimedus kasvab. Anname need vennad-õed Jumala kätesse ja palume armu ja usukinnitust neile.
Koolitamine. Vabatahtlike koguduse abiliste koolitamine on meie üks tähtsamaid ülesandeid. Birskis kestab Kogudusekool. Lõpule jõudis ka Teoloogia Põhikursus, mille alustajaid oli 30 ringis ja lõpetab ehk 15. See on suurepärane saavutus, sest on tõesti väga raske õppida töö ja pere kõrvalt ning sõita siia sessioonile ka sadade kilomeetrite tagant. Alles viimasel sessil oktoobris said õpilased magada põrandale asetatud madratsite asemel voodites! Õpiti, söödi ja magati siiani samades ruumides, kusjuures kõik aitasid vabadel hetkedel innukalt kaasa ehitus- ja koristustöödel: on ju kogudus meie ühine kodu!
Igal sessil olid praktilised harjutused külades ja nii sai tundides õpitud teooria kohe praktikas kinnitatud. Maarahvale oli vahelduseks hea kuulda uudiseid Marimaalt, Udmurtiast, Tšuvaššiast ja Tatarimaalt. Vähestel on olnud võimalusi viibida nendes kaugetes kogudustes, mis kõik kuuluvad Uurali praostkonda.
Ärevad uudised. Oktoobris oli Moskvas Kremlis parlamendi istungil vastu võetud otsus sulgeda 56 religioosset organisatsiooni, nende hulgas Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ja selle alluvuses olev Teoloogiline Instituut. Kui sellest kuulsime, siis oli meil parajasti õppesessioon. Sel korral oli õpetajaks instituudi rektor Fjodor Tulõnin Peterburist. Ärevust oli palju ja palju sai palvetatud Jumala poole, sest keegi ei osanud seletada, miks selline otsus. Ehk mõtles mõnigi selle üle, kas tasub õppida ja kas suletakse ehk kirikki.
Novembris saime ametliku kirja piiskopilt, kus ta selgitas Venemaa uut seadusandlust ja tugevdatud kontrolli kõikide dokumentide ja seaduste täitmise üle. Keegi ei olnud kuskil õigeaegselt mingit paberit sisse andnud ja nii meie kirik ,,musta nimekirja“ sattuski. Usuvabadus kestab, aga seadusi tuleb kirikutel täita äärmise täpsusega. Mis meil siis muud üle jääb kui: Õppida, õppida, õppida, nagu õpetas juba suur Lenin. Lenin on Kremli mausoleumis klaaskirstus lamanud juba 84 aastat ja kasvult polnud ta hoopiski mitte suur. Jeesus aga elab ja valitseb ja Tema õpetused on igavesed.
Argielu. Oleme kogudusemajas praktiliselt ööpäevaringselt kättesaadavad kõigile soovijatele. Kogu päeva toimuvad igasugu nõupidamised ja palvetamised. Ikka astub keegi uksest sisse kas muidu uudistama või mingi kindla murega, sageli tuuakse kaasa ka sõpru või tullakse kogu perega. Kui on söögiaeg, siis einestatakse meelsasti koos meiega ja muul ajal juuakse ikka ja alati teed. Päevas tuleb pesta oma 100 tassi-taldrikut.
Inimesed toovad ise külakosti kaasa ja aitavad meelsasti, aga seda abistamist peab ise korraldama. Samuti on õues ja ehitustel: vahel tunnen ennast tõelise kolhoosi esimehena, nii nagu minu isa Leonhardki oli! Novembri lõpuni käis meil ehitustöö ning ehitajate toitlustamine on olnud osa minu igapäevatööst. Õnneks on olnud ka abilisi, kuid nemad ei tee hommikusööki kella seitsmeks ega õhtu- ja ööeinet. Külades algasid kontserdid tavaliselt kell 21-22 ja nii me koju tagasi jõudsime alles kell 1või 2 öösel. Sellel aastal õnnestus pidada 32 vaimuliku muusika kontserti Baškiirias ja Permi oblasti marikülades, jagada seal hulgaliselt marikeelset vaimulikku kirjandust ja Uusi Testamente.
Viinamured. Igapäevased probleemid koguduseliikmete ja naabritega viina pärast on saanud üheks osaks minu argielust. Traumade, haiguste, riidude ja rahamurega tuleb samuti iga päev tegeleda. Hea, et omal ajal sai meditsiinikoolis õpitud! Dokumentideta inimestel pole võimalik
ravi saada. Venemaal on veel hästi, et apteegist võib osta süstlaid ja ravimeid ilma retseptita. Aitame, kuidas oskame; Juha juba ristis mind kõikide joodikute kaitsepühakuks.Pühadusest on asi kaugel, aga mind nad otsivad, kui häda käes. Enamusel on kannatus nendega otsa saanud… Mul on kahju ka lastest, kes sellist elu peavad vanematega kaasa elama. Mis küll nendestki saab? Nii on meil kogudusemajas tihti lapsed mängimas, vahel õpime koolitükke ja õhtuti istuvad noored kirikusaalis, laulavad ja tinistavad kitarri. Mu diakooniatöö korraldamise õpingud Tallinnas saab kohe Birskis praktikasse rakendatud!
Ivan. Birski koguduse üks staažikamaid liikmeid on Ivan (pildil), diplomeeritud kunstnik ja skulptor.Pärast ajateenistust Nõukogude Armees asus õppima Udmurtia pealinna Izevskisse Riiklikku Ülikooli. 1985 aastal, kui tähistati sõjavõidu 40. aastapäeva, tegi ta 8-meetrise marmorist võiduobeliski-mälestussamba Vovoshi rajooni Voliipka külla. 1988 aastal sõitis Siberisse Sverdlovski, praegusesse Jekaterinburgi, töötades sealgi kunstnikuna. 1991-1994 tegi marmoritöid Kazastanis mosheede ehitustel. 1994. aastast alates naasis Bashkiiriasse, kus töötas restaureerijana ja kunstnikuna erinevates kultuurimajades ja klubides, tehes ka klaasvitraazitöid. Varsti tööd lõppesid, sest uusi kultuurimaju ei ehitatud ja uhkete marmorsammaste aeg oli ka otsa saanud. Ivan tegi koolidele stende ja kauplustele reklaamplakateid.
Maailmaränduri tee viis tagasi kodukülla. Seal suuri kunste ei vajatud ja elatist teenis ta küla karjasena ja pottsepana. Tavaliselt maksti töö eest puskariga ja anti kõhutäis süüa.
2002 aastal algas Birski koguduse töö ja Ivan tuli koos sõbra Slava Abdulliniga Jumalasõna kuulama. 12.11.2002 sai Ivan ristitud. Ta maalis tänutäheks kogudusele suure õlimaali, mis kujutab Jeesuse taevasseminekut ja see oli palju aastaid meil altarimaaliks. Nüüd, uues kogudusemajas, on altari taga aken, aga maal kaunistab alumise korruse saali seina. Pildil on siin käimas Mari Kas, mari õhtu.
2003. aastal külastas Ivan Marimaal Joshkar-Ola kogudust ja alustas õpinguid meie Kogudusekoolis. Ivan on meie parimaid õpilasi. 2007-2008 kestis Ingeri Ev. Lut. Kiriku Teoloogilise Instituudi teoloogia põhikursus Birskis ja Ivan on ka selle kursuse üks parimatest õpilastest.
Ivan on hea südamega ja abivalmis kõikidele töödele. Ta oskab inimestele rääkida Jeesusest selles keeles, millest nad aru saavad. Eluraskused on tedagi õpetanud elama päev korraga. Külarahvas maksab abi eest ikka edasi viinaga ja nii on võitlus raske: kord viin all ja Ivan peal, kord Ivan all ja viin peal. Saatan käib nagu möirgaja lõukoer ümber meie noorte kristlaste ja tahab neid neelata. Andku Jumal neile jõudu ja tarkust kiusajale vastu panna!
Palvetage ka Ivani eest, et Jumal saaks teda oma töös kasutada.
Lõpetuseks. 1991 aastal trükitud Piiblist leidsin lõpuosast väikese sõnaraamatu, kus sõna „misjon“ on samastatud sõnaga „lähetus“. Jeesus läkitas oma jüngrid „Iisraeli koja kadunud lammaste juurde“, Mt 10,5. Ülestõusnuna läkitas Issand oma apostlid, Jh 20,21. Püha Vaim läkitas jüngreid paganarahvaste juurde, Ap 13,4. Misjoni e läkituse mõiste on leitav kogu Piiblist alates Aabrahamile antud tõotusest, 1 Mo 12,1-3. Vana Testamendi misjoni mõte on keskpunkti suunduv: paganarahvad kogunevad Issanda mäele, Js 25,6-9; 45,18-23; 60,10-14. Püha Vaim annab kogudustele neid, kes on kutsutud seda käsku täitma, Mt 28, 18-20. Apostlite tegude raamat kirjeldab läkitustöö esimest perioodi, esmajoones Peetruse ja Pauluse misjonitööd.
Juba siis oli läkitatutel rõõmusid ja muresid nagu meilgi. Jeesus aga ütles: „Ma olen koos teiega maaima ajastu lõpuni.“ Tema on meid läkitanud, tema tööl me oleme. Tema rõõmustab koos meiega ja Tema lohutab, kui oleme kurvad. Tema on koos meiega nii elus kui ka surmas.
Jõuluaeg läheneb. Tule, Issand Jeesus!
Õnnistusoovidega Anu ja Juha
Sunday, October 12, 2008
Rannamõisa-Hyvinkää-Birsk-Tallinn
MIILITSA TEADE ehk MUSTA PULLVASIKA ENESETAPP LÕPETAS KOGUDUSE LADA ELUKÜÜNLA
6. oktoobri õhtul sõitis Birski koguduse pastor Juha Väliaho Birski linnast 30 km kaugusel olevale marikülale lähenedes otsa pimedusest teele jooksnud mustale pullvasikale. Loom suri sündmuskohal. Auto juht ja kaasreisijad Aleksander ja Ivan pääsesid vaid suure ehmatusega. Õnnetuse süüdlaseks tunnistati pull. Juha riigivõimude poolt karistada ei saanud, küll aga vajab Birski kogudus uut sõiduriista.
Annetusi auto hankimiseks võetakse vastu EELK Misjonikeskuse arvele 1120254269 Swedpangas või 10602016015008 SEB. Märksõnaks: ,,Birski auto“.
Armu ja rahu, kallid misjonisõbrad! Kirjutan meie elust ühe nädala jooksul.
Pühapäev, 28. september
Kell 10.30, Rannamõisa kiriku pere-jumalateenistus. Teenivad Leena ja Pauli Haakana, meie kauaaegsed sõbrad, kellega aastaid teenisime koos Ingeri Kirikus Venemaal. Oli inglite päev ja seepärast viisime kirikusse ka lapselapsed Lisa, Nele-Liisi, Joosephi ja Danieli.
Kell 15, Vennastekoguduse palvetund Nabalas. Jaane Lend oli kutsunud meid rääkima misjonitööst. Saime kingituseks tõelise Eesti luua! Viisin Birskisse, tehku järele!
Kell 17 Vennastekoguduse palvetund Endla tänaval. Eelmisel korral jutlustas õp. Priit Rannut, täna õp. Voldemar Ilja. Tähistati ka sünnipäevi toredas osaduses pidulaus. Kolmekuune Meel-Melanie oli palvetunnis koos 18aastase emaga, vanaemaga ja 77aastase vanavanaemaga. Neli sugupõlve järjepidevust! Jumal õnnistagu neid kõiki.
Esmaspäev, 29. september
Tallinaa sadamas 7.30 laevaga Helsingisse Soome Misjoniseltsi nõupidamistele. Raamatupidajale tuleb tuua rahalised aruanded. Raha kulutamine on palju lihtsam, aga ilma kirjalike aruanneteta uut raha ei anta. Vana aga on otsas.
15. jaanuaril 2009 tähistab Soome Misjoniselts oma 150. sünnipäeva. Osaleme koos mari muusikutega selle pidustustel. Leppisime kokku täpses ajakavas ja kui Jumal lubab, siis kohtume uuel aastal maailma eri rahvastega, kelle juures on misjonitööd tehtud juba 150 aastat.
Vene konsulaadist saime uued aastased viisad. Saame olla Venemaal 180 päeva jooksul 90 päeva. See tähendab, et pool aastat sel ja pool aastat põhiliselt Eestis ja Soomes. Viisa on mitmekordne ja saame ise oma tööd korraldada. Aitäh sellegi eest.
Õhtuks sõitsime Kiikalasse sõprade juurde, kes peavad misjonitöö toetamiseks poodi. Tulu tuleb 100% misjonitööle. See on nende panus Jumalariigi heaks. Õnnistus on olnud nendega.
Teisipäev, 30. september
Nõupidamine meie kodukoguduse Hyvinkää kiriku ülemõpetajaga. Meie vana Lada oli läbi roostetanud ja palusime abi uue auto ostmisks. Kogudus lubas toetada 2500 euroga. Laulusalmgi ütleb: Üksi meie tööd ei tee, teineteist me vajame. Tänu Jumalale sõprade eest!
Asjaajamised pankades, apteegis, linnavalitsuses, majale talvekütte hankimine jne.
Kell 18 Helsingi Toomamissa misjoniõhtu. Oleme olnud nende saadikuteks 15 aastat. Igal pühapäeva õhtul koguneb Agrikola kirikusse peaegu 1000 inimest jumalateenistusele, et palvete ja muusikaga ülistada Jumalat. Käime seal nii sageli kui võimalik. Koguduse misjonitoimkond aitab kaasa Birski meeprojektile, korjab raha ja saadab konsultandi, kellega peame Bashkiirias mesinduse kursuseid. Käib korjandus: Osta mesitaru! 100 eurot kogu taru või 50 eurot pool taru. Juba kaks aastat on mesilastel olnud meie juures koht, kuhu mett tuua. Bashkiiria mesi on Euroopas väga hinnatud. Hangime ka seadmeid mee pakkimiseks ja loodame mee müümisega saada tulu koguduse ülalpidamiseks.
Kolmapäev, 1. oktoober
Hyvinkääl. Meie õu oli kaetud valge härmatise ja kollaste kaselehtedega. Oli aeg minna tagasi soojale maale! Kell 9 tuli Tapani Vanhala oma punase Toyota mikrobussiga ja laadisime oma kimpsud-kompsud autosse. Veel viimane kallistus Gerttule, minu 18-aastasele lapselapsele, kes käib siin gümnaasiumis, ja siis teele Vene piiri poole.
Piiril. Kunagi ei tea, mis Vene toll arvab meie koormast ja kas seekord just neid asju tohib üle viia. Palvetasime ja Jumala abiga saime jälle kenasti üle. Venemaa poolel ladusime auto katuseni täis ka abikotte, mis sinna oli juba varem viidud. Juhi selja taga olevale 40 cm laiusele pingile jäeti koht Anu jaoks. Mehed juhtisid kordamööda autot.
Kell 19.30 toimus Kelttos, Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis, nõupidamine meie koguduse üliõpilastega. Kuna me oleme tulevikus palju Venemaalt ära, peab kõik tööplaanid ringi tegema. Slava Abdullin, meie diakon, kaitseb 2009 veebruaris siin diplomitööd ja siis on meil olemas koguduse pastor. Dina Korepanova on Kogudusekooli ja Uurali praostkonna sekretär, temal on veel 2 aastat õppida. Üks aasta on jäänud õppida Nina Fjodorovnal, Uurali praostonna diakooniatöö koordinaatoril ja abilisel, kes on ka instituudi parim õpilane. Nina on 71 aastane ja suurepärane abiline igas eluvaldkonnas. Ta on meistersportlane ja tööeesrindlane, kelle ema oli eestlane ja isa mari rahvusest. Kanged eesti naised!
Diasporaatöö kohtumine oli mul diakon Vitali Lutšagoviga, kes on pärit Burjaatiast, aga praegu töötab Minussinskis ja teenib ka Ülem-Suetuki Eesti kogudust. Vitali oleks oma neljalapselise perega valmis kolima Suetukki, kui seal oleks pastoraat, kus elada. Praegu peab käima kogudusse 80 km kauguselt. Meie kohus oleks osta sinna üks maja kogudusetöö keskuseks. Olen ise Siberis, Krasnojarski krais olevas Ülem-Suetukis käinud kümmekond aastat tagasi ja sellepärast olen sealse eluga olnud natuke kursis.
Neljapäev, 2. oktoober
Äratus kell 5 ja pärast Nina valmistatud pudru söömist jälle teele. Sõitsime ja sõitsime, peatusi oli täpselt nii palju, kui oli vaja tankida autot ja inimesi. Kell 22 jäime ööbima motelli Moskva ja Niznõi Novgorodi vahel.
Reede, 3. oktoober
Kell 4 oli äratus ja veel ööpimeduses alustasime teekonda Birski poole. Vaja oli sõita 1100 km, läbida miljonilinnad Niznõi Novgoraod, Kazan ja Nabereznõi Tselnõ ja ületada sellised suured jõed nagu Oka, Volga, Vjatka ja Kama.
Kõik läks hästi sinnamaani, kuni ühest bensiinijaamast saime „kängurukütust“. Auto turtsus, hüppas ja jõudu sõitmiseks ei olnud. Paarikümne kilomeetri sellise liikumise järel saime ühes töökojas paagi 60 liitrist diiselkütuse ja vee segust tühjaks teha ning vahetada kütusefiltrid. Uue kütusega tuli autole nagu uus noorus ja pärast 23-tunnist sõitu paistsid Belaja jõe tagant Birski linna tuled. Kell oli 6 hommikul Bashkiiria aja järgi, kui sõitsime koguduse õuele. Hyvinkäält meie õuest Birski õuele on 2480 km.
Laupäev, 4. oktoober
Vasili oli kogu öö suppi soojas hoidnud ja nii oli meie esimeseks ülesandeks süüa. Kell 6.45 vaatasime koos televiisorist HTB Rossia kanalilt saadet meie koguduse jutlustajast ja endiset vallavanemast Mihail Kutlusatovist (pildil trummiga), kes on Bashkiirias veel ainukene mees, kes oskab mari
trumme teha. Ei ole pidu ilma trummita ja see oli juba teine pikk saade Bahtibaejevo külast, kus meil on kestnud koguduse töö juba aastaid.
Väsinud autojuhid Juha ja Tapani läksid magama, mina aga olin tagapingil vahepeal tukkunud ja sellepärast ei olnud nii unine. Kasutasin võimalust pääseda varahommikul Internetti ja kontrollisin e-posti. Seal oli 54 rämpsposti ja 31 vajalikku kirja. Vastasin kiirematele.
Magasin 2 tundi ja kell 9 algas juba ehitusmeestega töö kontroll ja edasiste tegevuste planeerimine. Mehed tahtsid saada palka ja minna nädalavahetuseks koju küladesse. Väljas oli sooja veel 2o kraadi, aga pea see sügis sinnagi ei tule. Värvimise ja krohvimise välitööd said lõpetatud, aga sees jätkub maalritöid veel mitmeks kuuks.
Vabatahtlikke abilisi on olnud talgutööl iga päev, kes saavad koguduse poolt toidu ja vajadusel ka öömaja. Ka täna olid abilised koristamas kogudusemaja, tööd tehti ka õues ja aias. Abilisi peab juhendama ja nendega suhtlema. Paljudega on olnud hingehoidlikud vestlused ja eraldi palvetamised. Laadisime auto tühjaks. Mitmedki jalanõud ja riideesemed said endale uued õnnelikud omanikud. Toiduainetest sai meie suur talgupere jälle söönuks.
Valmistasime üheskoos ette järgmise päeva suurt pere-jumalateenistust, kaunistasime maja ja harjutasime uusi lastelaule.
Kell 20.00-22.30 olime Juhaga külas Tšebõkovo külas peres, kus peremees on Afganistani sõja kangelane. Saime sõpradeks kevadel, kui pidasime külas mari muusikutega vaimuliku muusika kontserti.
Kell oli 3 öösel, kui magama läksin. Olin teinud kiireid kirjatöid ja valmistanud ette jumalateenistuse ajal flanellograafiga jutustatavat kirjakohta Piiblist, kus räägitakse kuningapoja pulmast. Tegin ka ingleid lastele jagamiseks.
Pühapäev, 5. oktoober
Kell 9 äratas magus koogilõhn: Anna ja Veera olid juba küpsetamas ja keetmas. Köök on keldrikorrusel, kirikusaal on esimesel korrusel ja meie magamistuba teisel korrusel. Nii saame me osa ööpäevaringsest kiriku elust.
Vasiligi (pildil akordioniga) ei olnud öösel maganud, oli teinud jälle uue laulu. Ta magab kirikusaalis altari ja süntesaatori kõrval ja nii kostab vahel vaikset muusikat ja jalaga rütmitoksimist igal ajal.
Vasili Mihailov Zaidretinov on sündinud 50 aastat tagasi Mishkino rajoonis väikeses Sosnovka marikülas Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti ta õppima Ufaasse Muusika Erinternaatkooli ja hiljem Kultuurikolledžisse, mille on lõpetanud estraadi ja dzässi erialal saksfoni ja klahvpillide mängijana. On töötanud Siseministeeriumi orkestri dirigendi ja solistina ning 45 aastaselt jäänud pensionile. Olnud Tshetseenia sõjas ja töötanud Ufa tuletõrjes nafta ja gaasi tulekahjude kustutajana. On olnud abielus, on kahe poja isa ja Mila vanaisa.
Kirikusse tuli Vasili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetinoviga ja on ristitud Birski Ev. Lut. koguduses 24.12.2006. Vabakutselise pensioninäriseisuses muusikuna leidis ta meie juurest uue kodu ja nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi. Vasili on kahel korral käinud koos meiega Soomes ja külastanud kümneid kogudusi. Ta on Sorta antsambli juht ja CD plaat on välja antud tema juhatuse all.
Raske elu on viinud mehe 2005. aastal infarktini ja valu ning muresid on leevendanud ta viina abil. Jumala ja inimete abiga on viinaabi jäänud väheseks. Palugem tema eest!
Kell 11 algas jumalateenistus, pereteenistus, kus ka lapsed olid koos vanematega kogu teenistuse kirikusaalis ja jutluse osa oli jagatud Juha ja Anu vahel. Viimane oli eriliselt suunatud lastele ja esitatud lastelaulude ja flanellipiltidega. Lapsed ka ise laulsid ja lugesid luuletusi ja palveid.
Vasili esitas oma uue marikeelse laulu kirikust, Jumala kiitusest, pastor Juhast, kes meid õpetab ja Anust. Anu salm kõlab umbes nii: „Anu tuli kirikusse, nagu päiksevalgus tuppa. Naeratades ütles meile: hakkame laulma!“ See on vaba tõlge, aga mõte oli selline. Nüüd oleme siis ka laulu sisse pandud!
Kell 13 oli jumalateenistus läbi ja jooksin kirikusaalist ülakorrusele, et vahetada riided ning haarata kohver rongile sõitmiseks. Juha, Tapani, Aleksander ja Vasili viisid mind Ufaasse. Odavaid lennukipileteid ei olnud enam saada ja sellepärast sõitsin rongiga Moskvasse ning sealt edasi Tallinna. Teisipäeva hommikul kell 8.30 olin Usuteaduse Instituudis, kus jälle algas diakooniatöö magistriõppe sessioon. Olen nüüd teise kursuse magistrant. 1992-1997 õppisin siinsamas teoloogiakursusel ja käisin sessidel Joshkar-Olaast. Rongis on aega lugeda ja kirjutada ja magada unevõlgasid. Nii tegin ka seekord.
Tänu olgu Jumalale, kes annab oma inglitele käsu aidata ja kaitsta meid kõigil meie teedel. Olge teie ka hoitud ja õnnistatud!
Teie Anu
Annetusi auto hankimiseks võetakse vastu EELK Misjonikeskuse arvele 1120254269 Swedpangas või 10602016015008 SEB. Märksõnaks: ,,Birski auto“.
Armu ja rahu, kallid misjonisõbrad! Kirjutan meie elust ühe nädala jooksul.
Pühapäev, 28. september
Kell 10.30, Rannamõisa kiriku pere-jumalateenistus. Teenivad Leena ja Pauli Haakana, meie kauaaegsed sõbrad, kellega aastaid teenisime koos Ingeri Kirikus Venemaal. Oli inglite päev ja seepärast viisime kirikusse ka lapselapsed Lisa, Nele-Liisi, Joosephi ja Danieli.
Kell 15, Vennastekoguduse palvetund Nabalas. Jaane Lend oli kutsunud meid rääkima misjonitööst. Saime kingituseks tõelise Eesti luua! Viisin Birskisse, tehku järele!
Kell 17 Vennastekoguduse palvetund Endla tänaval. Eelmisel korral jutlustas õp. Priit Rannut, täna õp. Voldemar Ilja. Tähistati ka sünnipäevi toredas osaduses pidulaus. Kolmekuune Meel-Melanie oli palvetunnis koos 18aastase emaga, vanaemaga ja 77aastase vanavanaemaga. Neli sugupõlve järjepidevust! Jumal õnnistagu neid kõiki.
Esmaspäev, 29. september
Tallinaa sadamas 7.30 laevaga Helsingisse Soome Misjoniseltsi nõupidamistele. Raamatupidajale tuleb tuua rahalised aruanded. Raha kulutamine on palju lihtsam, aga ilma kirjalike aruanneteta uut raha ei anta. Vana aga on otsas.
15. jaanuaril 2009 tähistab Soome Misjoniselts oma 150. sünnipäeva. Osaleme koos mari muusikutega selle pidustustel. Leppisime kokku täpses ajakavas ja kui Jumal lubab, siis kohtume uuel aastal maailma eri rahvastega, kelle juures on misjonitööd tehtud juba 150 aastat.
Vene konsulaadist saime uued aastased viisad. Saame olla Venemaal 180 päeva jooksul 90 päeva. See tähendab, et pool aastat sel ja pool aastat põhiliselt Eestis ja Soomes. Viisa on mitmekordne ja saame ise oma tööd korraldada. Aitäh sellegi eest.
Õhtuks sõitsime Kiikalasse sõprade juurde, kes peavad misjonitöö toetamiseks poodi. Tulu tuleb 100% misjonitööle. See on nende panus Jumalariigi heaks. Õnnistus on olnud nendega.
Teisipäev, 30. september
Nõupidamine meie kodukoguduse Hyvinkää kiriku ülemõpetajaga. Meie vana Lada oli läbi roostetanud ja palusime abi uue auto ostmisks. Kogudus lubas toetada 2500 euroga. Laulusalmgi ütleb: Üksi meie tööd ei tee, teineteist me vajame. Tänu Jumalale sõprade eest!
Asjaajamised pankades, apteegis, linnavalitsuses, majale talvekütte hankimine jne.
Kell 18 Helsingi Toomamissa misjoniõhtu. Oleme olnud nende saadikuteks 15 aastat. Igal pühapäeva õhtul koguneb Agrikola kirikusse peaegu 1000 inimest jumalateenistusele, et palvete ja muusikaga ülistada Jumalat. Käime seal nii sageli kui võimalik. Koguduse misjonitoimkond aitab kaasa Birski meeprojektile, korjab raha ja saadab konsultandi, kellega peame Bashkiirias mesinduse kursuseid. Käib korjandus: Osta mesitaru! 100 eurot kogu taru või 50 eurot pool taru. Juba kaks aastat on mesilastel olnud meie juures koht, kuhu mett tuua. Bashkiiria mesi on Euroopas väga hinnatud. Hangime ka seadmeid mee pakkimiseks ja loodame mee müümisega saada tulu koguduse ülalpidamiseks.
Kolmapäev, 1. oktoober
Hyvinkääl. Meie õu oli kaetud valge härmatise ja kollaste kaselehtedega. Oli aeg minna tagasi soojale maale! Kell 9 tuli Tapani Vanhala oma punase Toyota mikrobussiga ja laadisime oma kimpsud-kompsud autosse. Veel viimane kallistus Gerttule, minu 18-aastasele lapselapsele, kes käib siin gümnaasiumis, ja siis teele Vene piiri poole.
Piiril. Kunagi ei tea, mis Vene toll arvab meie koormast ja kas seekord just neid asju tohib üle viia. Palvetasime ja Jumala abiga saime jälle kenasti üle. Venemaa poolel ladusime auto katuseni täis ka abikotte, mis sinna oli juba varem viidud. Juhi selja taga olevale 40 cm laiusele pingile jäeti koht Anu jaoks. Mehed juhtisid kordamööda autot.
Kell 19.30 toimus Kelttos, Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis, nõupidamine meie koguduse üliõpilastega. Kuna me oleme tulevikus palju Venemaalt ära, peab kõik tööplaanid ringi tegema. Slava Abdullin, meie diakon, kaitseb 2009 veebruaris siin diplomitööd ja siis on meil olemas koguduse pastor. Dina Korepanova on Kogudusekooli ja Uurali praostkonna sekretär, temal on veel 2 aastat õppida. Üks aasta on jäänud õppida Nina Fjodorovnal, Uurali praostonna diakooniatöö koordinaatoril ja abilisel, kes on ka instituudi parim õpilane. Nina on 71 aastane ja suurepärane abiline igas eluvaldkonnas. Ta on meistersportlane ja tööeesrindlane, kelle ema oli eestlane ja isa mari rahvusest. Kanged eesti naised!
Diasporaatöö kohtumine oli mul diakon Vitali Lutšagoviga, kes on pärit Burjaatiast, aga praegu töötab Minussinskis ja teenib ka Ülem-Suetuki Eesti kogudust. Vitali oleks oma neljalapselise perega valmis kolima Suetukki, kui seal oleks pastoraat, kus elada. Praegu peab käima kogudusse 80 km kauguselt. Meie kohus oleks osta sinna üks maja kogudusetöö keskuseks. Olen ise Siberis, Krasnojarski krais olevas Ülem-Suetukis käinud kümmekond aastat tagasi ja sellepärast olen sealse eluga olnud natuke kursis.
Neljapäev, 2. oktoober
Äratus kell 5 ja pärast Nina valmistatud pudru söömist jälle teele. Sõitsime ja sõitsime, peatusi oli täpselt nii palju, kui oli vaja tankida autot ja inimesi. Kell 22 jäime ööbima motelli Moskva ja Niznõi Novgorodi vahel.
Reede, 3. oktoober
Kell 4 oli äratus ja veel ööpimeduses alustasime teekonda Birski poole. Vaja oli sõita 1100 km, läbida miljonilinnad Niznõi Novgoraod, Kazan ja Nabereznõi Tselnõ ja ületada sellised suured jõed nagu Oka, Volga, Vjatka ja Kama.
Kõik läks hästi sinnamaani, kuni ühest bensiinijaamast saime „kängurukütust“. Auto turtsus, hüppas ja jõudu sõitmiseks ei olnud. Paarikümne kilomeetri sellise liikumise järel saime ühes töökojas paagi 60 liitrist diiselkütuse ja vee segust tühjaks teha ning vahetada kütusefiltrid. Uue kütusega tuli autole nagu uus noorus ja pärast 23-tunnist sõitu paistsid Belaja jõe tagant Birski linna tuled. Kell oli 6 hommikul Bashkiiria aja järgi, kui sõitsime koguduse õuele. Hyvinkäält meie õuest Birski õuele on 2480 km.
Laupäev, 4. oktoober
Vasili oli kogu öö suppi soojas hoidnud ja nii oli meie esimeseks ülesandeks süüa. Kell 6.45 vaatasime koos televiisorist HTB Rossia kanalilt saadet meie koguduse jutlustajast ja endiset vallavanemast Mihail Kutlusatovist (pildil trummiga), kes on Bashkiirias veel ainukene mees, kes oskab mari
trumme teha. Ei ole pidu ilma trummita ja see oli juba teine pikk saade Bahtibaejevo külast, kus meil on kestnud koguduse töö juba aastaid.Väsinud autojuhid Juha ja Tapani läksid magama, mina aga olin tagapingil vahepeal tukkunud ja sellepärast ei olnud nii unine. Kasutasin võimalust pääseda varahommikul Internetti ja kontrollisin e-posti. Seal oli 54 rämpsposti ja 31 vajalikku kirja. Vastasin kiirematele.
Magasin 2 tundi ja kell 9 algas juba ehitusmeestega töö kontroll ja edasiste tegevuste planeerimine. Mehed tahtsid saada palka ja minna nädalavahetuseks koju küladesse. Väljas oli sooja veel 2o kraadi, aga pea see sügis sinnagi ei tule. Värvimise ja krohvimise välitööd said lõpetatud, aga sees jätkub maalritöid veel mitmeks kuuks.
Vabatahtlikke abilisi on olnud talgutööl iga päev, kes saavad koguduse poolt toidu ja vajadusel ka öömaja. Ka täna olid abilised koristamas kogudusemaja, tööd tehti ka õues ja aias. Abilisi peab juhendama ja nendega suhtlema. Paljudega on olnud hingehoidlikud vestlused ja eraldi palvetamised. Laadisime auto tühjaks. Mitmedki jalanõud ja riideesemed said endale uued õnnelikud omanikud. Toiduainetest sai meie suur talgupere jälle söönuks.
Valmistasime üheskoos ette järgmise päeva suurt pere-jumalateenistust, kaunistasime maja ja harjutasime uusi lastelaule.
Kell 20.00-22.30 olime Juhaga külas Tšebõkovo külas peres, kus peremees on Afganistani sõja kangelane. Saime sõpradeks kevadel, kui pidasime külas mari muusikutega vaimuliku muusika kontserti.
Kell oli 3 öösel, kui magama läksin. Olin teinud kiireid kirjatöid ja valmistanud ette jumalateenistuse ajal flanellograafiga jutustatavat kirjakohta Piiblist, kus räägitakse kuningapoja pulmast. Tegin ka ingleid lastele jagamiseks.
Pühapäev, 5. oktoober
Kell 9 äratas magus koogilõhn: Anna ja Veera olid juba küpsetamas ja keetmas. Köök on keldrikorrusel, kirikusaal on esimesel korrusel ja meie magamistuba teisel korrusel. Nii saame me osa ööpäevaringsest kiriku elust.
Vasiligi (pildil akordioniga) ei olnud öösel maganud, oli teinud jälle uue laulu. Ta magab kirikusaalis altari ja süntesaatori kõrval ja nii kostab vahel vaikset muusikat ja jalaga rütmitoksimist igal ajal.
Vasili Mihailov Zaidretinov on sündinud 50 aastat tagasi Mishkino rajoonis väikeses Sosnovka marikülas Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti ta õppima Ufaasse Muusika Erinternaatkooli ja hiljem Kultuurikolledžisse, mille on lõpetanud estraadi ja dzässi erialal saksfoni ja klahvpillide mängijana. On töötanud Siseministeeriumi orkestri dirigendi ja solistina ning 45 aastaselt jäänud pensionile. Olnud Tshetseenia sõjas ja töötanud Ufa tuletõrjes nafta ja gaasi tulekahjude kustutajana. On olnud abielus, on kahe poja isa ja Mila vanaisa.
Kirikusse tuli Vasili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetinoviga ja on ristitud Birski Ev. Lut. koguduses 24.12.2006. Vabakutselise pensioninäriseisuses muusikuna leidis ta meie juurest uue kodu ja nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi. Vasili on kahel korral käinud koos meiega Soomes ja külastanud kümneid kogudusi. Ta on Sorta antsambli juht ja CD plaat on välja antud tema juhatuse all.
Raske elu on viinud mehe 2005. aastal infarktini ja valu ning muresid on leevendanud ta viina abil. Jumala ja inimete abiga on viinaabi jäänud väheseks. Palugem tema eest!
Kell 11 algas jumalateenistus, pereteenistus, kus ka lapsed olid koos vanematega kogu teenistuse kirikusaalis ja jutluse osa oli jagatud Juha ja Anu vahel. Viimane oli eriliselt suunatud lastele ja esitatud lastelaulude ja flanellipiltidega. Lapsed ka ise laulsid ja lugesid luuletusi ja palveid.
Vasili esitas oma uue marikeelse laulu kirikust, Jumala kiitusest, pastor Juhast, kes meid õpetab ja Anust. Anu salm kõlab umbes nii: „Anu tuli kirikusse, nagu päiksevalgus tuppa. Naeratades ütles meile: hakkame laulma!“ See on vaba tõlge, aga mõte oli selline. Nüüd oleme siis ka laulu sisse pandud!
Kell 13 oli jumalateenistus läbi ja jooksin kirikusaalist ülakorrusele, et vahetada riided ning haarata kohver rongile sõitmiseks. Juha, Tapani, Aleksander ja Vasili viisid mind Ufaasse. Odavaid lennukipileteid ei olnud enam saada ja sellepärast sõitsin rongiga Moskvasse ning sealt edasi Tallinna. Teisipäeva hommikul kell 8.30 olin Usuteaduse Instituudis, kus jälle algas diakooniatöö magistriõppe sessioon. Olen nüüd teise kursuse magistrant. 1992-1997 õppisin siinsamas teoloogiakursusel ja käisin sessidel Joshkar-Olaast. Rongis on aega lugeda ja kirjutada ja magada unevõlgasid. Nii tegin ka seekord.
Tänu olgu Jumalale, kes annab oma inglitele käsu aidata ja kaitsta meid kõigil meie teedel. Olge teie ka hoitud ja õnnistatud!
Teie Anu
Tuesday, September 9, 2008
Misjonimaja õnnistamine Birskis
Lõpuks oleme siis jõudnud oma elutöö finišisirgele. Arvan, et midagi suuremat meie Juhaga enam Venemaale ei ehita. Kui pärast 12 aastast Marimaal töötamist sai valmis Joškar-Olaas kogudusetöö keskus, kuhu kuulus kirik, pastoraat ja misjonimaja, siis arvasin, et kõik tööks vajalikud hooned on olemas. Kui nende majade vahele said tehtud lillepeenrad, rajatud muruplatsid ja laste mänguväljak, tundus, et edasi pühendume ainult kuulutuse- ja õpetusetööle. 
Aga võta näpust.
Kolm aastat tagasi, 2005. aastal kolisime Baškortostani väikelinna Birskisse ja kõik algas uuesti otsast peale.
Esimesena sai valmis kogudusemaja-kirik. Edasi ostsime naabermaja pastoraadi tarvis. Siis ehitasime garaazi-laohoone, rajasime uue viljapuuaia, ostsime teise naabrimaja kogudusele mesinduse- ehk ,,meemajaks" ning ehitasime kolmekümne voodikohaga misjonimaja.
6 - 7.09.2008 õnnistas Ingeri Ev. Lut. Kiriku piiskop Aarre Kuukauppi (pildil keskel) kogu selle
kompleksi kogudusetöö, laagri- ja õppetöö tarvis.
Pidurõõmu olid tulnud koos meiega jagama 14 inimeset koosnev rühm Soomest sõpruspraostkonnast Perniöst ja ehitusel osalenud talgulised Soome eri paigust. Laupäeval esinesid suurel kontserdil koguduse õuel meie andekad koguduseliikmed, laulis ,, Sorta" lauluansambel (pildil), lapsed ning pensionäride laulurühm ,,Sorta tu". Pidu lõppes maride kombe järgi ühistantsuga.
Pühapäevasel pidulikul jumalateenistusel ristiti seitse inimest ja nii oli pidu ka taevas. Halleluuja!
Anu sai endale 17. ristilapse: Nikolai.
Esmaspäeva varahommikul jätkas piiskop Aarre koos abikaasa Alinaga teekonda Marimaale, et seal pühitseda Suarsolas ehitatud marikeelse koguduse kirikuhoone.
Au olgu Jumalale taevas ja inimestel rahu maa peal!
Teenigem siis Issandat rõõmuga. Aitäh rahaliste annetuste ja eestpalvete eest!
Aga võta näpust.
Kolm aastat tagasi, 2005. aastal kolisime Baškortostani väikelinna Birskisse ja kõik algas uuesti otsast peale.
Esimesena sai valmis kogudusemaja-kirik. Edasi ostsime naabermaja pastoraadi tarvis. Siis ehitasime garaazi-laohoone, rajasime uue viljapuuaia, ostsime teise naabrimaja kogudusele mesinduse- ehk ,,meemajaks" ning ehitasime kolmekümne voodikohaga misjonimaja.
6 - 7.09.2008 õnnistas Ingeri Ev. Lut. Kiriku piiskop Aarre Kuukauppi (pildil keskel) kogu selle
kompleksi kogudusetöö, laagri- ja õppetöö tarvis.Pidurõõmu olid tulnud koos meiega jagama 14 inimeset koosnev rühm Soomest sõpruspraostkonnast Perniöst ja ehitusel osalenud talgulised Soome eri paigust. Laupäeval esinesid suurel kontserdil koguduse õuel meie andekad koguduseliikmed, laulis ,, Sorta" lauluansambel (pildil), lapsed ning pensionäride laulurühm ,,Sorta tu". Pidu lõppes maride kombe järgi ühistantsuga.
Pühapäevasel pidulikul jumalateenistusel ristiti seitse inimest ja nii oli pidu ka taevas. Halleluuja!
Anu sai endale 17. ristilapse: Nikolai.
Esmaspäeva varahommikul jätkas piiskop Aarre koos abikaasa Alinaga teekonda Marimaale, et seal pühitseda Suarsolas ehitatud marikeelse koguduse kirikuhoone.
Au olgu Jumalale taevas ja inimestel rahu maa peal!
Teenigem siis Issandat rõõmuga. Aitäh rahaliste annetuste ja eestpalvete eest!
Sunday, August 17, 2008
Kaks nädalat perenaine
9.10.08: Nõva randPilt on võetud Peraküla rannas, kus oli laulatus otse mere ääres. Saime seal Juhaga käia koos lastelastega. Selline võib ka puhkus olla!
Minu noorim lapselaps Daniel (3 a) oli pulmas sõrmusekandjaks koos väikese tüdrukuga. Oli selles mõttes imeline pulm, et meie kandis ju polegi kirikuid igal pool ning tseremoonia oli nagu õppekäigu eest: võib-olla hakkame ka metsa all rahvast paari panema! Maridele on ju metsas palvetamine niikuinii tuttav.
Allpool tuleb aga 68-aastase soomlanna Sirkka Ikoneni päevik, kuidas me sõitsime koos soome talgulistega Birskisse punase Transit-mikrobussiga. Tegime seal kaks nädalat tööd ja tulime koos nendega tagasi Soome. Nüüd oleme Juhaga nädal aega Eestis ja Soomes puhkusel ning 12.08.08 sõidame järgmise talguliste rühmaga jälle 2500 km autoteid Birskisse, kus meid juba pikisilmi oodatakse.
Niisiis: algab Sirkka päevik.
14.07, esmaspäev: Algus
Sõit algas varahommikul Riihimäelt, kust pidime Tapani ja Paavoga jõudma punase pakibussiga Eestisse suunduvale laevale, et võtta Tallinnast peale Anu Väliaho ning Itaaliast tellitud meekonservimismasin Birski kogudusele. Oli soovitatud kaasa võtta kohver mõõtudega 60 x 40 x 20 ning väikene seljakott, kus kaheks nädalaks töörõivad, soojad riided, vahetusrõivad (nädalavahetuseks midagi korralikumat), hügieenitarbed, hulk töövahendeid ja midagi külakostiks. Punane pakibuss oli laeni täis maalrivärve, pesuvahendeid, patju, vorsti, müslit jne jne.
Tallinnast sõitsime edasi Narva, kus ööbisime Narva koguduse vaimuliku Villu Jürjo pool. Villu abikaasa hoolitsemine meenutas, kuidas olen ise vaimuliku abikaasana pakkunud külalistele nii öösel kui päeval peavarju ja toitu ning saatnud neid jälle teele.
15.07, teisipäev: Teel
Sõidame tuhandete rekkade seas mööda Venemaa auklikke teid Moskva poole: mets, soo, hallid majad, mille teepoolsed fassaadid olid Moskva olümpia jaoks üle värvitud (ning mis küsivad juba ammu uut värvikihti), mahajäetud külad, hiigelputked, teetööd, pleekinud plastiklilledega kaunistatud liiklusõnnetustes hukkunute mälestuspaigad, müügiputkad, kust võis osta kukeseeni, vaarikaid ja rohkelt mittevajalikku kraami.
Lõunat sõime Kupanitsa kandis Kikkeri vanadekodus. Ingeri memmed istusid saalis nagu Soomeski taolistes asutustes. Nad rääkisid soome keelt ja me ajasime juttu. Anu pidas kõne, laulsime ning asusime jälle teele. 680 km pärast leidsime Tveri lähedalt uue korraliku motelli, mille kaheinimesetoas ööbisime meie Anuga laias voodis ning meestest üks diivanil ja teine põrandal.
16.07, kolmapäev: Venemaa ilu
Varahommikul sõit jätkus. Rekkade tihedad rivid kulgesid endiselt mõlemas suunas. Moskva ringtee oli üle koormatud, ehkki sõiduradasid oli kõrvuti kuus. Lõpuks selgus põhjus: liiklusõnnetus.
Pärast Moskvat jäid metsad vähemaks, hiigelputked kadusid ära, põllud muutusid laiemaks ja neid tuli juurde. Kaks- ja kolmkümmend kilomeetrit laius ainult küpseid viljapõlde nii kaugele kui silm ulatus. Lisaks oli õitsvaid päevalille- ja kartulipõlde. Maisipõllud rohetasid, maastik oli maaliliselt künklik. Volgasse ja Kaamasse suubuvate väiksemate jõgede kallastel seisid väikesed külad hooldatud aiamaadega.
Mehed juhtisid kordamööda. Pimedas jõudsime Kaasanisse, kus mari kateheet Aleksander koos abikaasa Annaga võtsid meid vastu nii südamlikult, et arvasime end olevat jõudnud inglite juurde. Hiljuti laulatatud noorpaar säras õnnest ja seda sära peegeldus meilegi.
17.07, neljapäev: Kohalejõudmine
Oli nii kuum, et tee ääres olid varestelgi nokad lahti nagu oleksid nad lõõtsutanud. Peamiselt moslemitest elanikega Tatarstani ja Baškiiria külad olid puhtamad, majad ja tarad värvilisemad: oranžid, rohelised, sinised. Nägime ka mošeesid. Küla vahel jooksid lapsed, patseerisid pardid ja sead. Külad näisid elavad.
Täiskuu ajaks jõudsime Birskisse. Kirikus võttis meid vastu Veera traditsioonilise pliinikandikuga valgel rätikul. Tundsime: olime oodatud.
Olime sõitnud Tallinnast 2502 km. Taevaisa oli meile inglid kaitseks andnud: Tapani ja Paavo jaksasid sõita, auto pidas aukudes vastu ja me ei sattunud liiklusõnnetusse, ehkki mõnesid nägime. Miilits oli meid peatanud ainult korra ja siis piisas dokumentide näitamisest. Miilitsaid tundus peituvat igas põõsastikus, aga ei soovi mõeldagi, milline oleks olnud liiklus ilma nendeta: nüüdki sõideti tihti mööda lausa kraavi kaudu, trügiti olematutesse pragudesse ning tehti muid ootamatuid trikke.
18.07, reede: Aiatööline
Töötasime Tapaniga terve päeva viljapuuaias. Tapani asetas õunapuuokstele tugesid. Osad oksad olid juba saagi all katki murdunud. Mööda viinamarjapõõsaid ja vaarikaid ronis metsistunud elulõng, mida me ära rohisime. Tapani niitis veel heina ning mina harvendasin porgandeid ja peete, muldasin kartuleid ja korjasin koloraadomardikaid. Taevas polnud ühtegi pilve ja kuumus kõrvetas: 28 kraadi varjus.
19.07, laupäev: Köögitööline
Hommikusöök tuli valmistada kella kaheksaks, lõuna kaheteistkümneks, õhtuoode poole kolmeks, õhtusöök kuueks. Köök oli nagu saun. Õhtul oli varjus 31 kraadi.
20.07, pühapäev: Puhkepäev
Jumalateenistusele tuli umbes 20 inimest, sest oli kiire heinaaeg. Alguses laulsime, siis tutvustati meid, külalisi. Enne armulauda käisid kirikulised ringi ja soovisid üksteisele rahu: soojad käepigistused, kallistused, suudlused… Olime Anuga katnud alakorrusele teelaua, kuhu külalised olid toonud kaasa küpsetisi ja puuvilju.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.
21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.
22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.
23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.
21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.
22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.
23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.
Sunday, August 10, 2008
Meie suvi
Juuli 08: Aiatööde aeg
Tervitused Bashkiiria päikese alt! Juba kolmas nädal näitab kraadiklaas varjus üle 30 soojakraadi ja peenramaadele peab kandma vett. Õunapuud ja marjapõõsad on täis vilju ja rahvas töötab usinasti heina- ja kartulimaal. Marju korjatakse ka - mägedelt, kus kasvavad ainult metsmaasikad ja muulukad. Naljakas, et siinses
keeles jagodõ –marjad - tähendavadki ainult neid marju, sest teisi marju siin looduses ei kasva.
Elule paneb oma pitseri misjonimaja ehitus. Pildil on ehitajate teepaus koguduse õuel. 6. septembril on planeeritud maja õnnistamine. Ingeri Kiriku piiskop Aare Kuukauppi on lubanud sõita Birskisse, et talitus läbi viia. Tulemas on veel mitmeid külalisi kodu- ja välismaalt.
Teeme mis suudame. Kui Jumal ei ehita koda, siis töölised näevad vaeva ilmaasjata. Tema abi peale meie loodame ja ise anname endast parima.
1-5.07.08: Eestis ristirännakul
Pühapäeval asusin koos noorte misjoniõpilastega: Artjomiga Joshkar-Olast, Annaga Tsheboksarist ja Anna, Sasha ja Maratiga Kaasanist teele Eestimaale, et osaleda Nelja tuule ristirännakul. Noored sõitsid autoga ja mina lennukiga Ufaast Peterburi ning sealt bussiga Narva. Peterburist tulid autoga misjonikursuse juhendajad Tiita ja Pekka Jauhiainenid ja koos nendega Olesja Murmanskist ja Deniss Keltost.
Narva piiripunktis oli meil vastas pastor Jukka Repo, koos sõitsime Narva luterliku koguduse majja. Seal ootasid Maria Repo, õpetajad Villu Jürjo ja Oleg Sevastjanov ning Igor ja Jevgenia Lebedevid Tartust.
Kogudusest sai meile mitmeks päevaks uus kodu. Seal me elasime, sõime ja magasime ning sinna kutsusime tänavatelt venekeelseid inimesi vaimulikele koosolekutele. Noored jagasid
kutseid, mängisid kitarri ja laulsid tänavatel, rääkisid Jeesusest ja palvetasid. Külastasime kirikuhooneid ja tutvusime Narva koguduse tööga. Käisime suurepärase giidi juhendamisel ekskursioonil Narva-Jõesuus. Vaimustunud ei olnud mitte ainult meie kauged külalised, vaid ka mina - elupõlise eestlasena ei olnud ma kunagi sealkandis käinud. Soovitan kõigile minna! Eestimaa on imeline!
Narvast jätkasime teekonda Tapale. Külastasime kirikut ja tänutäheks maitsva lõunasöögi eest ladusid meie noored ära kogudusemaja talvepuud.
Vaimulik õhtu toimus metodisti kirikus, mis oli rahvast täis. Oli väga südamlik ja tore. Tänavalgi tuldi tänama ja rääkima oma elust-olust Tapal. Elab ju sealkandis tõesti palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes vajavad Jumala armu ja hoolitsust.
Tapalt sõitsime Tallinna, kus olime Peeteli koguduse külalisteks. Tutvusime koguduse venekeelse tööga ja vaatasime Tallinna Vanalinna. Kuna oli südasuvi, siis olid kogudused suviselt vaiksed ja rahvas mererannas suvepuhkusel. 2500 km kauguselt Uuralist tulnud noored ei olnud kunagi varem näinud ei merd ega nii vana ja harjumuspärasest erineva kultuuriga linna. Olin õnnelik, et sain olla neile seda ilu näitamas ja üheskoos meres suplemaski käia.
Tallinnast sõitsime meie ristirännaku lõpp-punkti Paidesse. Kogu päeva olid kirikus erinevate rännurühmade ettekanded ja õhtul koos Misjonikooriga evangeelne õhtu. Kiriku ukse ees oli seadnud end sisse laadapäeva rahvas oma müügilettide ja rahvamuusika kontserdiga. Nii said meie Venemaa külalised näha ka Eestimaa käsitöid ja nautida meie rahvamuusikat. Oli vahva ettevõtmine kogu see ristirännak. Aitäh Taevaisale ja korraldajatele!
Meie noored sõbrad sõitsid autoga läbi Soome tagasi koju kuni Uuralini.
23.-29.06.08: Aleksei ning teised mehed
Teoloogiline koolitus on meie üks tähtsamaid töölõike. Kogudusekool on kestnud juba aastaid. Juha on kirjutanud 30 õppetundi vabatahtlike kogudusetöö abiliste koolitamiseks. Praegu on käimas teine aastane kursus teoloogilist baasõpet. Juha annab ka loenguid, õppejõude tuleb lisaks Peterburist ja vahel ka välismaalt. Mina õpetan isikliku vaimuliku kasvamise, palvetamise ja praktilise teenimisega seonduvat.
Kui pühapäeval misjonilaager Marimaal pärast suurt jumalateenistust lõppes, alustasime Juhaga sõitu tagasi Birskisse meie vana Ladaga. Pagasnik oli täis vaimulikku kirjandust ja humanitaarabi. Juha ja Artjom juhtisid kordamööda autot. Mina istusin tagapingil keskel, jalgade all üks kott ja süles teine. Paremal istus Marist pärit ehitusmees Aleksei ja vasakul Birski muusik Vasili, mõlemad poolpurjus. Vasili oli õhtul käinud vaatamas oma vanu muusikutest sõpru ja need olid teda suurest rõõmust kostitanud. Pidime ta ju ikka Birskisse tagasi viima…
Esmaspäeva hommikul olid minul esimesed loengud. Õpilasedki olid pool ööd sõitnud, sellepärast ei olnud esimesel õhtul raske neid magama saada. Õppejõuks oli ajalooprofessor Issajev Peterburi Ülikoolist. Nädal kulus kiiresti ja huvitavalt. Pühapäeval pärast jumalateenistust sõitsid õpilased tagasi koju.
20.-22.06.08: Vajame vaimulikke!
Tervitused Bashkiiria päikese alt! Juba kolmas nädal näitab kraadiklaas varjus üle 30 soojakraadi ja peenramaadele peab kandma vett. Õunapuud ja marjapõõsad on täis vilju ja rahvas töötab usinasti heina- ja kartulimaal. Marju korjatakse ka - mägedelt, kus kasvavad ainult metsmaasikad ja muulukad. Naljakas, et siinses
keeles jagodõ –marjad - tähendavadki ainult neid marju, sest teisi marju siin looduses ei kasva.Käib kõva võitlus Koloraado mardikatega, kellest kartulipõllud punetavad. Kui põlde õigel ajal mürgitatud ei jõuta, on varsti põldudel ainult kolletavad varretüükad - mardikad söövad maapealse osa ära ja kartuli kasvamisel on lõpp. Meie korjame oma väikeselt aiamaalt mardikaid käsitsi, sest ei taha mürki panna.
Elule paneb oma pitseri misjonimaja ehitus. Pildil on ehitajate teepaus koguduse õuel. 6. septembril on planeeritud maja õnnistamine. Ingeri Kiriku piiskop Aare Kuukauppi on lubanud sõita Birskisse, et talitus läbi viia. Tulemas on veel mitmeid külalisi kodu- ja välismaalt.
Teeme mis suudame. Kui Jumal ei ehita koda, siis töölised näevad vaeva ilmaasjata. Tema abi peale meie loodame ja ise anname endast parima.
1-5.07.08: Eestis ristirännakul
Pühapäeval asusin koos noorte misjoniõpilastega: Artjomiga Joshkar-Olast, Annaga Tsheboksarist ja Anna, Sasha ja Maratiga Kaasanist teele Eestimaale, et osaleda Nelja tuule ristirännakul. Noored sõitsid autoga ja mina lennukiga Ufaast Peterburi ning sealt bussiga Narva. Peterburist tulid autoga misjonikursuse juhendajad Tiita ja Pekka Jauhiainenid ja koos nendega Olesja Murmanskist ja Deniss Keltost.
Narva piiripunktis oli meil vastas pastor Jukka Repo, koos sõitsime Narva luterliku koguduse majja. Seal ootasid Maria Repo, õpetajad Villu Jürjo ja Oleg Sevastjanov ning Igor ja Jevgenia Lebedevid Tartust.
Kogudusest sai meile mitmeks päevaks uus kodu. Seal me elasime, sõime ja magasime ning sinna kutsusime tänavatelt venekeelseid inimesi vaimulikele koosolekutele. Noored jagasid
kutseid, mängisid kitarri ja laulsid tänavatel, rääkisid Jeesusest ja palvetasid. Külastasime kirikuhooneid ja tutvusime Narva koguduse tööga. Käisime suurepärase giidi juhendamisel ekskursioonil Narva-Jõesuus. Vaimustunud ei olnud mitte ainult meie kauged külalised, vaid ka mina - elupõlise eestlasena ei olnud ma kunagi sealkandis käinud. Soovitan kõigile minna! Eestimaa on imeline! Narvast jätkasime teekonda Tapale. Külastasime kirikut ja tänutäheks maitsva lõunasöögi eest ladusid meie noored ära kogudusemaja talvepuud.
Vaimulik õhtu toimus metodisti kirikus, mis oli rahvast täis. Oli väga südamlik ja tore. Tänavalgi tuldi tänama ja rääkima oma elust-olust Tapal. Elab ju sealkandis tõesti palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes vajavad Jumala armu ja hoolitsust.
Tapalt sõitsime Tallinna, kus olime Peeteli koguduse külalisteks. Tutvusime koguduse venekeelse tööga ja vaatasime Tallinna Vanalinna. Kuna oli südasuvi, siis olid kogudused suviselt vaiksed ja rahvas mererannas suvepuhkusel. 2500 km kauguselt Uuralist tulnud noored ei olnud kunagi varem näinud ei merd ega nii vana ja harjumuspärasest erineva kultuuriga linna. Olin õnnelik, et sain olla neile seda ilu näitamas ja üheskoos meres suplemaski käia.
Tallinnast sõitsime meie ristirännaku lõpp-punkti Paidesse. Kogu päeva olid kirikus erinevate rännurühmade ettekanded ja õhtul koos Misjonikooriga evangeelne õhtu. Kiriku ukse ees oli seadnud end sisse laadapäeva rahvas oma müügilettide ja rahvamuusika kontserdiga. Nii said meie Venemaa külalised näha ka Eestimaa käsitöid ja nautida meie rahvamuusikat. Oli vahva ettevõtmine kogu see ristirännak. Aitäh Taevaisale ja korraldajatele!
Meie noored sõbrad sõitsid autoga läbi Soome tagasi koju kuni Uuralini.
23.-29.06.08: Aleksei ning teised mehed
Teoloogiline koolitus on meie üks tähtsamaid töölõike. Kogudusekool on kestnud juba aastaid. Juha on kirjutanud 30 õppetundi vabatahtlike kogudusetöö abiliste koolitamiseks. Praegu on käimas teine aastane kursus teoloogilist baasõpet. Juha annab ka loenguid, õppejõude tuleb lisaks Peterburist ja vahel ka välismaalt. Mina õpetan isikliku vaimuliku kasvamise, palvetamise ja praktilise teenimisega seonduvat.
Kui pühapäeval misjonilaager Marimaal pärast suurt jumalateenistust lõppes, alustasime Juhaga sõitu tagasi Birskisse meie vana Ladaga. Pagasnik oli täis vaimulikku kirjandust ja humanitaarabi. Juha ja Artjom juhtisid kordamööda autot. Mina istusin tagapingil keskel, jalgade all üks kott ja süles teine. Paremal istus Marist pärit ehitusmees Aleksei ja vasakul Birski muusik Vasili, mõlemad poolpurjus. Vasili oli õhtul käinud vaatamas oma vanu muusikutest sõpru ja need olid teda suurest rõõmust kostitanud. Pidime ta ju ikka Birskisse tagasi viima…
Aleksei oli meie kirikusse tulnud juba aastaid tagasi, kui me ehitasime Joshkar-Olas misjonimaja ja raamatukogu. Ühel suvisel päeval tuli ta kirikusse. Nägin, kuidas ta jäi pelglikult ukse kõrvale seisma. Mõtlesin, et jälle üks purjus mees ja keegi ei lähe temaga tegelema. Kõik olid hõivatud ehituse ja vaimulike tegemistega, kõigil hakkas hirmus kiire. Läksin ta juurde ja ta küsis, kas tohib siin palvetada. Vastasin, et tohib küll ja pakkusin, et läheme siis altarile põlvitama. Küsisin, mis mureks. Ta rääkis, kuidas tema elul ei ole mõtet, kuidas ta on matnud oma naise, kasvatanud lapsed ja kuidas on juba mitu korda tahtnud endalt elu võtta. Ta oli kuulnud aga Jumala häält, kes käskis tal kirikusse minna. Tema sõnade järgi oli ta meie kandis juhuslikult ja nii olid jalad ta siia toonud. Palvetasin nagu oskasin ja ta kordas kõik sõnad minu järel, ise pisaraid valades.
Pakkusin talle pärast veel kiriku köögis teed ja siis ilmnes, et ta on ehitusmees. Kutsusin ta meile appi ja nii ta tuligi ja tõi veel teisigi kaasa. Nägin nendega palju vaeva, sest nad elasid kiriku juures ja vahel jõid ning kaklesid. Ehitused said valmis ja mehed läksid oma teed. Mitmetest said meie koguduse liikmed.
Nüüd, kui me olime tulnud Bashkiiriast misjonilaagrisse, olid nad tulnud meid tervitama. Kui rääkisime oma uutest ehitustest, pakkus Aleksei end appi talgutööle müüri laduma. Kuna ta oli parjalt purjus, siis ütles Juha, et kaasa saab ainult kainena. Hommikul oli mees kirikus ja pärastlõunal alustasime teed Birski poole. 700 km tukkusid mõlemad abimehed tagapingil ja kogusid jõudu. Kui me kell neli hommikul Birskisse jõudsime, olid nad juba täis indu oma armuandidega Jumalat teenida.
Juha ütleb, et me peame tegema tööd nende inimestega, keda Jumal meile annab. Tema annab meile ka kannatliku meele ja jõu neid armastada.
Pakkusin talle pärast veel kiriku köögis teed ja siis ilmnes, et ta on ehitusmees. Kutsusin ta meile appi ja nii ta tuligi ja tõi veel teisigi kaasa. Nägin nendega palju vaeva, sest nad elasid kiriku juures ja vahel jõid ning kaklesid. Ehitused said valmis ja mehed läksid oma teed. Mitmetest said meie koguduse liikmed.
Nüüd, kui me olime tulnud Bashkiiriast misjonilaagrisse, olid nad tulnud meid tervitama. Kui rääkisime oma uutest ehitustest, pakkus Aleksei end appi talgutööle müüri laduma. Kuna ta oli parjalt purjus, siis ütles Juha, et kaasa saab ainult kainena. Hommikul oli mees kirikus ja pärastlõunal alustasime teed Birski poole. 700 km tukkusid mõlemad abimehed tagapingil ja kogusid jõudu. Kui me kell neli hommikul Birskisse jõudsime, olid nad juba täis indu oma armuandidega Jumalat teenida.
Juha ütleb, et me peame tegema tööd nende inimestega, keda Jumal meile annab. Tema annab meile ka kannatliku meele ja jõu neid armastada.
Esmaspäeva hommikul olid minul esimesed loengud. Õpilasedki olid pool ööd sõitnud, sellepärast ei olnud esimesel õhtul raske neid magama saada. Õppejõuks oli ajalooprofessor Issajev Peterburi Ülikoolist. Nädal kulus kiiresti ja huvitavalt. Pühapäeval pärast jumalateenistust sõitsid õpilased tagasi koju.
20.-22.06.08: Vajame vaimulikke!
Uurali praostkonna traditsiooniline kokkusaamine on igal aastal jaanipäeva paiku. Venemaal ei ole jaanipäeva tähistamine kombeks ja nii on koguduste aktiivsetel liikmetel võimalik sõita Marimaa pealinna Joshkar-Olaasse, et üheskoos arutada 700 km raadiuses olevate koguduste asju.
Laager toimus Joshkar-Ola kirikus ja paarkümmend külalist oli majutatud koguduse misjonimaija. Päeval olid loengud ja õhtul kontserdid ning vaimulikud koosolekud nii kirikus kui ka maal külades. Palvetati ja lauldi vene, mari, udmurdi, komi, tatari, tshuvashi, soome ja eesti keeles. Tõeline Taevaisa perekond!
Mitmed kogudused on ilma vaimuliketa ja see on pidurdanud koguduste tööd. Ingeri Kiriku Teoloogilisest Instituudist tuleb liiga vähe vaimulikke. Kuna naisvaimulikke meie kirikus ei ole, siis mehi lihtsalt ei jätku. Tublid mehed on juba mujal kuskil tasuvamal tööl ja pereisad ei saa minna neljaks aastaks mitme tuhande kilomeetri kaugusele õppima. Koguduste rajamine on palju lihtsam, kui nende kasvatamine iseseisvalt toimivaks organisatsiooniks. See on nagu laste kasvatamine, vaja on pikka meelt ja kannatlikkust ja palju-palju armastust.
Laager toimus Joshkar-Ola kirikus ja paarkümmend külalist oli majutatud koguduse misjonimaija. Päeval olid loengud ja õhtul kontserdid ning vaimulikud koosolekud nii kirikus kui ka maal külades. Palvetati ja lauldi vene, mari, udmurdi, komi, tatari, tshuvashi, soome ja eesti keeles. Tõeline Taevaisa perekond!
Mitmed kogudused on ilma vaimuliketa ja see on pidurdanud koguduste tööd. Ingeri Kiriku Teoloogilisest Instituudist tuleb liiga vähe vaimulikke. Kuna naisvaimulikke meie kirikus ei ole, siis mehi lihtsalt ei jätku. Tublid mehed on juba mujal kuskil tasuvamal tööl ja pereisad ei saa minna neljaks aastaks mitme tuhande kilomeetri kaugusele õppima. Koguduste rajamine on palju lihtsam, kui nende kasvatamine iseseisvalt toimivaks organisatsiooniks. See on nagu laste kasvatamine, vaja on pikka meelt ja kannatlikkust ja palju-palju armastust.
Subscribe to:
Posts (Atom)